PEAPIISKOPI VALIMISED 25.-26.11.2014
    Uue peapiiskopi ametissepühitsemine
    Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus 02.02.2015 kl 12
Laupäev, 20. oktoober 2018
 KANDIDAADID



Urmas Viilma

Ove Sander

Marko Tiitus

Joel Luhamets

Tiit Salumäe


Küsimused peapiiskopikandidaatidele: Ove Sander
Ajaleht Eesti kirik

1. Praegu teatakse teid kui rektorit. Ometi olete alustanud maal ja tavalise koguduseõpetajana. Nii ei saa teile olla tundmatu mistahes tahk kirikuelus. Mida olete kaasa võtnud algusest, oma esimesest kogudusest?

1. Igal kogudusel on oma ainulaadne nägu ning elame kiirete muudatuste ajas, mis puudutavad sügavalt ka kirikuelu. Seega ei saa öelda, et kõik oleks mulle kirikus teada ja tuntud. Õpin pea iga päev midagi uut.
Vastseliinast, oma esimesest kogudusest, olen kaasa võtnud arusaama, et vaid üheskoos – nii koguduse kui kogukonna liikmetega – on võimalik kirikut edasi viia. Teadmise, et koguduse traditsioonidesse ja liikmetesse tuleb suhtuda austuse ja täie tõsidusega. Ka kogemuse, et tulemuslikuks tööks on vaja eelkõige Jumala õnnistust, pere toetust ning koguduseliikmete eestpalvet.

2. Kui ühtne on EELK aastal 2014? Või ei peakski ühtsusest kõnelema maailma muutumise taustal?

2. Praegune EELK ei ole väga ühtne, kuid põhjused pole ainult kirikusisesed. Ka ühiskondlik korraldus ja mõtteparadigmad nii lokaalses kui globaalses mõttes ei soodusta kiriku ühtsust. Pean silmas relativismi, autoriteetide taandumist ja süsteemide kriitikat, mõtteviisi, et kõik on lubatud, individualismi jms. Kummalisel kombel on kiriku ühtsus vabaduse tingimustes alati kahanenud, mis seletab tõsiasja, et nõukogudeaegne EELK oligi paratamatult ühtsem.
Seda kõike ei pea aga tingimata negatiivsena nägema, kuna luterlus võimaldab õnneks mõelda nn sisemise ja välise ühtsuse kriteeriumides. See tähendab, et vaatamata meie erisustele ja erinevustele on kõik nii kaua hästi, kui meil on ühtsus ja üksolemine Kristuses ja usus. Just sellisel viisil käsitleb kiriku ühtsust Augsburgi usutunnistus. Ma ei alahinda kuidagi põhimõtet lex orandi, lex credendi, kuid luterlikus käsitluses on alati kesksena nähtud ühtset arusaama Kristusest ja sellest, mis ta meile on toonud, nimelt pattude andeksandmise ja igavese elu.

3. EELK 167 kogudust on üsna eriilmelised, ka oma materiaalse toimetuleku tõttu. Kui Tallinna Kaarli koguduses on liikmeid samavõrd kui ühes keskmises praostkonnas, siis neljandikus kogudustest on liikmeid alla saja; viies koguduses on liikmeid alla paarikümne.
Kas EELK peaks tsentraalselt hoolitsema koguduste toimetuleku eest ja maksma vaimulikule palka või peab iga kogudus ise majanduslikult toime tulema?

3. Kindlasti peaks toetama nõrgemaid ja neid kogudusi, kel on vähem võimalusi, sest koguduste olukord on tõesti väga erinev. Praegune reaalsus on see, et meie keskkassa on alarahastatud ning vajame väga selgeid kirikupoliitilisi otsuseid üldkiriklike piiratud ressursside suunamise kohta. Samas on ka koguduste omavahelisel solidaarsusel veel palju kasvuruumi.
Samas ma ei pea õigustatuks olukorda, kus koguduse vastutuse palkade või üldise majanduskorralduse eest võtaks täielikult üle konsistoorium. Tuleb austada koguduste iseseisvust majandusotsustustes ning julgustada neid. Näen ohtu liigses tsentraliseerimises ning koguduste vastutuse ja õiguste piiramises.

4. Kes on peapiiskop?

4. Mis puutub piiskopi või ka peapiiskopi ameti mõistmisesse, siis sellest on piisava selgusega kirjutatud nii Piiblis kui luterlikes usutunnistuskirjades. Siia liituvad veel kiriku ajalooline kogemus ja kitsamalt meie kirikuõiguses sätestatu. Piiskopi amet on Jumala poolt seatud ja sisuga täidetud ning meie osa on seda tunnustada.
Peapiiskop võiks olla eelkõige hingehoidja ja eestpalvetaja oma vaimulikele, töötegijatele ja kirikule tervikuna. Ta peaks suutma inspireerida ja julgustada kirikutöö tegijaid meile antud suurima ülesande täitmisel, milleks on inimeste juhtimine päästmisele ja tõe tunnetusele. Mulle endale meeldiks kirikujuht, kes pööraks oma esmase tähelepanu koguduste igapäevase teenimise vaimulikule toetamisele. Vähetähtis pole seegi, mida on rõhutanud varajase kiriku teoloogid, et piiskop on ka püha elu õpetaja. Ja seda kindlasti mitte ainult sõnadega, vaid eeskuju ja palvega.

5. Eestlaste usklikkusest on tehtud mitmeid uuringuid, samuti sai oma kiriklikku kuuluvust märkida rahvaloenduse küsitluses. Kõigile numbritele vaatamata on reaalsus see, et end kirikuga kindlalt siduvate inimeste arv on vähenenud ja ühiskonna suhtumine Kristust tunnistavatesse inimestesse ükskõikne või isegi põlgav. Kuidas sellistes tingimustes on võimalik kiriku häält ühiskonnas kuuldavaks teha?

5. Esmalt peaksime silmas pidama, et see on Issanda arm ja abi, kui suudame oma tööd hästi teha ning sellel on ka laiem ühiskondlik mõju. Olen veendunud, et sellist vaimulikku läbimurret kirikus, millel on ka ühiskondlikud viljastavad tagajärjed, suudame alles siis, kui võimalikult paljud EELK liikmed, mitte ainult piiskopid ja vaimulikud, saavad Kristuse tunnistajaks ja kuulutajaks oma igapäevaelus. Näen just meie koguduseliikmete suurt potentsiaali kiriku nähtavaks saamisel ning peapiiskopi rolli selle väljatoomisel.
Teoloogiliselt vaadatuna jääb muidugi küsimus, kas ja kuivõrd peaks kirik ühiskondlikes protsessides kaasas olema ja kaasa rääkima. Luterliku teoloogi ja vaimulikuna olen seisukohal, et see kuulub meie Jumalast saadud ülesande juurde. Loomulikult on kiriku põhiülesanne inimeste juhtimine tõe tunnetusele ja õndsusele, mitte niivõrd ühiskondlike olude muutmine, kuna Jumala riik ei ole siit maailmast. Kuivõrd see aga teostub konkreetses ajas ja kohas, siis kiriku sellisel õndsustegevusel on kindlasti oma maised tagajärjed. Pean oluliseks rõhutada, et kiriku ustava ja jumalatahtelise teenimisega kaasnebki ühiskonnas nähtavaks saamine. Viimaks – kus on Valgus, seal seda ka märgatakse.

Eeskujud
Lähemast ringist kindlasti oma vanaema, tema usk, lootus ja tarkus kogudusetöös. Eesti vaimulikest Evald Saag, Elmar Salumaa, Harald Tammur, Armand Leimann, Kuno Pajula, kui nimetada esimesi. Mind on alati paelunud teoloogilise sügavuse ning lihtsa ja rõõmsa usu saladuslik koostoime pühade inimeste juures.

Elu moto
Vaevalt, et suudan seda vaimulikult kõige olulisemat haaravana sõnastada. Ehk midagi sellist: «Vaid Jumalaga ja tema teenistuses on elul mõte.»
 Omamoodi kokkuvõtteks üks Evald Sae mõttekäik, mida olen püüdnud järgida: «Kokku hoida, tingimusteta ja vaieldamatult, ühel meelel asju ajada – see peaks olema peamine … Teha oma tööd nii hästi, et saaksime sellega eeskujuks olla kõigile. Praegu on küsimus, kas olla või mitte olla, juhusele enam loota ei saa. Ainus võimalus on elada mitte kellegi arvel, vaid koos. Maailmas valitseb praegu hoopis teisesuunaline tendents: inimesed kuuluvad erinevatesse sõjavägedesse, isegi kirik on sajandite jooksul eri uskkondadeks jagunenud. Ajaloolase jaoks on sellisel jagunemisel oma seletus, kuid ajaloo pärast ei maksa tulevikku mängu panna. Me pole kristlased mitte selleks, et ajaloos kuulsust taotleda, vaid selleks, et suunduda tulevikku – nii erinevad kui me ka poleks. Meil peab olema ühine usk, ühine lootus ja ühine armastus.»

|↑ üles|  
EELK Konsistoorium, Kiriku plats 3, 10130 Tallinn • tel 627 7350, faks 627 7352 • konsistooriumeelk.ee