PEAPIISKOPI VALIMISED 25.-26.11.2014
    Uue peapiiskopi ametissepühitsemine
    Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus 02.02.2015 kl 12
Esmaspäev, 28. mai 2018
 KANDIDAADID



Urmas Viilma

Ove Sander

Marko Tiitus

Joel Luhamets

Tiit Salumäe


Küsimused peapiiskopikandidaatidele: Urmas Viilma
Ajaleht Eesti Kirik

1. Praegu teatakse teid kui kantslerit. Ometi olete alustanud maal ja tavalise koguduseõpetajana. Nii ei saa teile olla tundmatu mistahes tahk kirikuelus. Mida olete kaasa võtnud algusest, oma esimesest kogudusest?

1. Alustasin praktikandi ja diakonina Keila kogudusest, kust sain kaasa esimesed praktilised juhtnöörid tollaselt õpetajalt ja mentorilt Jaan Jaanilt. Oma esimese matuse viisin läbi 18aastasena. Samas vanuses alustasin kaasateenimist jumalateenistustel ja jutlustamist. Diakoniks sain 19aastasena. Kaks aastat Keilas valmistas mind ette suure maakoguduse teenimiseks Pärnumaal.
Pärnu-Jakobi koguduse vaimulik olin üle kümne aasta. Ilmselt teavad ja tunnevad paljud Eesti Kiriku praegused lugejad mind peamiselt konsistooriumi kantslerina, kuid olen ise pidanud kogu aeg olulisemaks tööd vaimulikuna nii maal kui ka nüüd Tallinna Toomkirikus.
Hoolimata oma noorusest olen jõudnud teenida maakoguduse vaimulikuna kauem kui ükski teine praegu sinoditel peapiiskopikandidaadiks esitatud ametivend. Olen suurepäraselt kursis, millist pingutust nõuab noorte leidmine leerikursusele või inimeste kaasamine koguduse juhatusse ja nõukogusse või kasvõi rahva talgutele kokkukutsumine.
Mõistan, mida tähendab vaimulikuna teenida piirkonnas, kus tõmbekeskus asub eemal ja inimesed kipuvad ära liikuma maalt linna. Tean ka hästi, millised probleemid kaasnevad ühe ajaloolise kirikuhoonega, koguduse kalmistuga, põllu- ja metsa majandamisega, laguneva kinnisvaraga.

2. Kui ühtne on EELK aastal 2014? Või ei peakski ühtsusest kõnelema maailma muutumise taustal?

2. Kiriku haralisus teeb mulle tõsist muret. Kurvaks muudab, et üksteisele vastandutakse vahel kõigest eelarvamuste pinnalt. Olulistes põhimõttelistes ja õpetuslikes küsimustes ei ole minu hinnangul siiski nii suuri lahknevusi, kui pealtnäha paistab.
EELK on seni märksa ühtsem kui praegu mõni teine meie lähinaabrite kirikutest. Naabrite kurbadest kogemustest tuleb õppida ja kirikut üha enam lõhkuvaid samme vältida. Usun, et peapiiskopil on siin võtmeroll.

3. EELK 167 kogudust on üsna eriilmelised, ka oma materiaalse toimetuleku tõttu. Kui Tallinna Kaarli koguduses on liikmeid samavõrd kui ühes keskmises praostkonnas, siis neljandikus kogudustest on liikmeid alla saja; viies koguduses on liikmeid alla paarikümne.
Kas EELK peaks tsentraalselt hoolitsema koguduste toimetuleku eest ja maksma vaimulikule palka või peab iga kogudus ise majanduslikult toime tulema?

3. Teenistuslepingu sõlminud vaimulike arv kasvab iga aastaga nagu ka keskkassast palgatoetust saavate vaimulike arv. Kasvatatud on ka keskkassa mahtu, mis loob eeldused toetuste suurendamiseks. Mis puudutab koguduste majandamisega seotud muid küsimusi, siis on need paljuski seotud varadega. Koguduste kasutuses olevad varad on üldises mõttes küll üldkiriku varad, kuid siiski 100% koguduste käes.
Siin on konsistooriumil nõuandev ja järelevaatav roll. Kogudustes, kus oma varadega on toimitud heaperemehelikult, on ka suuremad sissetulekud. Kus varad puuduvad ja sissetulekud sõltuvad ainult inimeste ja asutuste annetustest, on parem toimetulek seal, kus on aktiivsed ja elavad suhted liikmetega, kohaliku omavalituse, sõpruskoguduste ja kogukonnaga. Samas on ka kogudusi, kus objektiivselt hinnates teeb vaimulik koos väikese aktiiviga suurt tööd, kuid inimesi ei ole kirikusse kusagilt juurde tulemas, sest külad tühjenevad. See mõjutab ka koguduse toimetulekut.

4. Kes on peapiiskop?

4. Parima iseloomustuse ülevaataja ehk piiskopi rollist leiame 1Tm 3:1–7. Ka meie kõik ootame, et peapiiskop oleks meile hea vaimulik isa ja mentor, hingehoidja ja eestpalvetaja, nõuandja koguduste sisesuhetes ja majandusküsimustes, avalikkuses kiriku sõnumi ühiskonda viija ning selle tõlkija kaasaja inimese keelde, olulised on suhted sõsarkirikutega rahvusvahelisel ja oikumeenilisel tasandil.
Lisaks tahame, et ta oleks hea teoloog, kõrge moraaliga, laia silmaringiga ja sügava eeskujuks oleva isikliku usueluga. Ideaalne oleks, kui ta pole elus teinud ühtegi viga ega vale otsust. Tahame näha tema peret igal pühapäeval jumalateenistusel.
Kõigi nende ootuste kõrvale võimegi asetada kõik peapiiskopikandidaadid nende senise elu, kogemustepagasi ja teenistuskäiguga ning vaadata, kui suur on kattuvus kõigi nende ootustega. Fakt on see, et kirikuseadustik asetab meie ootustest sõltumata peapiiskopi enamasti üsna asisesse rolli tegelema küsimustega, mis näivad kirikukauged ja kuivalt administratiivsed.
Ilmselt on iga peapiiskop lõpuks oma kiriku nägu, millest omakorda peaks vastu paistma Kristuse pale.

5. Eestlaste usklikkusest on tehtud mitmeid uuringuid, samuti sai oma kiriklikku kuuluvust märkida rahvaloenduse küsitluses. Kõigile numbritele vaatamata on reaalsus see, et end kirikuga kindlalt siduvate inimeste arv on vähenenud ja ühiskonna suhtumine Kristust tunnistavatesse inimestesse ükskõikne või isegi põlgav. Kuidas sellistes tingimustes on võimalik kiriku häält ühiskonnas kuuldavaks teha?

5. Kiriku hääl kõlab tegelikult igal jumalateenistusel ja talitusel. Oluline on, et kiriku hääl kõlaks Kristuse häälena ja seda mitte ainult peapiiskopi suust, vaid iga vaimuliku, koguduse kaastöölise, juhatuse ja nõukogu liikme ning kiriku iga liikme suust, nende elus ja tegudes.
Kirik institutsioonina ei pea aga otsima tähelepanu iga hinna eest ega võitlema maailma heakskiidu nimel. Oluline oleks leida siiski kaasavalt positiivne toon. Kiriku hääl tema eestkõnelejate kaudu peab olema avalikkuses kuuldav kindlasti siis, kui tekivad väärtuskonfliktid, kui on vaja kõnelda nende nimel, kelle eest astus välja Jeesus. Seda ei ole vaja teha tähelepanu võitmiseks või otsimiseks, vaid evangeeliumi sõnumi edastamiseks.
Võimalusi selleks on tegelikult rohkem, kui seni oleme kirikuna kasutanud. Valmis peab aga olema selleks, et sekulaarne avalikkus ei kannata välja sõnumit ristist ega ka kuulutust Kristuse õpetusest. See ei peaks aga meid sugugi heidutama.

Eeskujud
Olen olnud iseõppija, sest läbi senise elu- ja teenistuskäigu on suurimaks puuduseks alati peetud minu noorust. See on sundinud rohkem pingutama, kohati ennast tõestama ja teiste vigadest enne õppima, kui oma vead käes on. Seal, kus olen pidanud ise otsustama, kuna teiste eeskuju pole olnud, olen teinud vahel ka valesid otsuseid ja vigu, mida olen hiljem kahetsenud. Eks oleme kõik patused ja Jumal mõistab õigust. Meil kõigil võiks olla rohkem usaldust ja usku üksteise suhtes ning jõudu Kristuse eeskujul andestada.

Elu moto
 «Usu Issandasse Jeesusesse, siis pääsed sina ja su pere!» (Ap 16:31)

|↑ üles|  
EELK Konsistoorium, Kiriku plats 3, 10130 Tallinn • tel 627 7350, faks 627 7352 • konsistooriumeelk.ee